Strassbourg, keskaeg ja tänapäev

23. oktoober
Katedraalist moodsa kunsti muuseumi

Hommik algas keskajaga.
Enne katedraali kohtusime karudega. Sama valged ja ulakad mööda poe seinu ronima nagu meil Magaziinis.
Kaie Kikkase foto:

Strasbourgi Jumalaema katedraali hakati ehitama 1015, valmis sai see 1429 ja see oli 142 m kõrgusena maailma kõrgeim ehitis. Käisime vaateplatvormil, et linnale pilku peale visata. Kui u 110 aastat tagasi käis Rudolf Tobias siin, siis oli vaade ilmselt parem, sest ta kirjutas K.E.Söödile, et näeb kaugelt Strassburi münstri tornilt Eestit kasvamas. Meil oli vaade udune.

Valentina Selkina fotod:

Silvia Valdmanni fotod:

Lõuna ajal suundus meie grupi väike esindus (4 liiget) tutvuma Euroopa Nõukoguga.
Pilvi Saarma fotod:

Juba 12 aastat töötab meie linna endine elanik ning minu hea tuttav Maaja Lepp–Kronberg Strasbourgis Euroopa Nõukogus. Suvel, kui ta oli Eestis puhkusel, leppisime kohtumise kokku, sest sügisvaheaja Strasbourgi-reis oli juba kindel. Hea, et “oma naine” Strasbourgis. Reisil selgus, et saame minna sinna neljakesi. 

Läbisime turvakontrolli, saime rinda külastaja kaardid ning väike 4-liikmeline delegatsioon oligi suursuguses Euroopa Nõukogu hoones, kus järgmisel päeval said kokku liikmesriikide parlamentide spiikrid. Kuigi hoone on suur, on iga maa tugiteenistuse ruumid väikesed. Tervitasime ka praegust saadikut, kes on ametis alates augustist ning kes peab õigeks, et puhkepäevad kuuluvad puhkamiseks. Prantsusmaa tahab selle õiguse seadusega tagada.

Euroopa Nõukokku kuulub 47 riiki Euroopast ja Aasiast ja peamisteks tegevusvaldkondadeks on inimõigused, haridus ja kultuur, samuti sotsiaalsed õigused. 1950.a. võeti vastu Euroopa inimõiguste konventsioon. 

Töökeelteks on prantsuse ja inglise keel. Prantsuse keel on ka Maaja Kronbergi töökeeleks ja selle õppis ta selgeks kohapeal. Õppida pole kunagi hilja.

Õhtupoolik Euroopa Nõukogus oli asjalik, meeldiv ja kasulik.

Meeli Palujõe, Võru TG

Jalutuskäik läbi vanalinna viis väikse Prantsusmaani (La Petite France) ja sealt üle jõe moodsa kunsti muuseumi.
Silvia Valmanni fotod:

No kuidas saab kaugeid maid läbida ilma kunstimuuseume külastamata - nõnda seadsimegi suuna ühe kuulsama Strasbourgi vaatamisväärsuse  poole. Illi jõe kaldal asuv Strasbourgi Kaasaegse ja Moodsa Kunsti Muuseum oli ehitis, mida nägemata oleks reis palju kahvatumaks jäänud. Akromaatilise graffitliku eksterjööriga hoone oli juba eemalt märgatav. Arhitektuuribüroo AFA, Adrien Fainsilber et Associés projekteeritud muuseumi avamise daatumiks on 1998. Internetis leidub info, et hoone maksumuseks kujunes 235 miljonit franki. Avaras valgusküllases, peamiselt roosast graniidist, klaasist ja metallist ehitatud majas on  ruumi 19.sajani kunstitöödest tänapäeva taiesteni. Sisenedes muuseumi avanes vaade 25 meetri kõrgusele ja 104 meetrit pikale klaaslöövile, juba ukselt olid nähtavad alumise ja teise korruse näitusesaalide rõdud. Infost sai teada, et sama katuse alla mahub ligi 100 000 köitega kunstiteaduslik raamatukogu, loengu- ja kinosaal ja panoraamrestoran. 

Alumise korruse suure osa näitusesaalidest täitis ülevaade Käthe Kollwitzi (1867-1945) loomingust. Königsbergis sündinud naiskunstniku loometee kattus ekspessionistliku liikumisega kunstis, seintelt vaatavad vastu realistlikud joonistused, graafilised lehed ja maalid lihtsatest inimestest. Mõnusa tabamisega visandid, söe- ja tušijoonistused annavad edasi inimeste tundeid, leina, sõjakoledusi. Käthe Kollwitzi lapsepõlvest kogetud vanemate lein varalahkunud laste pärast, lisaks tema oma poja langemine sõjas, kogu valu ja tragöödia oli neis piltides. Ka tema skulptuurid olid täis emotsioone ja leina.

Järgnevate ekspositsioonide üllatajateks olid järgmised kunstimaailma suurkujud: Picasso, Kandinsky, Magritte, Braque ja Monet. Minu silmad olid pimestatud Picasso töödest, tõenäoliselt avaldas mõju suvel nähtud seriaal kunstniku elust. Ka Kandinsky maalid ja tema kujunduse kasutamine interjööris olid uhked.

Väljapanek koomiksitest jättis kahjuks minu kui vaataja jaoks pooliku mulje, sest ainult kujutatu nägemisega ma sisuni ei jõudnud. Nõnda oli ka teistes ruumides, piltidele lisatud täiendavad tekstid olid prantsuse keeles, pealkirjadki jäid mõnes ruumis oletatavaks. Kontseptuaalse ehk ideekunsti puhul olnuks selgitus vaatajale kunstniku mõtte edastamisel väga oluliseks juhtnööriks. Elevust tekitas ruumi täitev ämblikku meenutav objekt, mis marioneti kombel põrandal kõndis, ent ka siin jäi mõte mõistmatuks.

Fikseerisin fotokogusesse meenutuseks näite intarsia tehnikast. Muuseumi mitmes boksis oli põnevaid puidust toole, laudu ja mitmeid maalina mõjuvaid puidust intarsia tehnikas kujundatud pilte. Õpilastele olen tutvustanud meie kooli seinu kaunistavate portreede teostamise tehnikat, tore on nüüd ka oma reisimeenutusega hiilata.

Kunstikogemust oli täie raha eest, oli, mida vaadata. Kunst ei peagi alati meeldima, nõnda kuulsin kaaslaste memuaaridestki muuseumis käigu kohta vastakaid arvamusi. Ja nii ongi.

Aire Perk