Oli tore reis

Meil oli tegus vaheaeg. Päevad on koduste toimetustega kulunud, kuid tore on mõelda tagasi sellele reisile.
Meie muljeid saab lugeda Õpetajate Lehe veebiväljaandes ( http://opleht.ee/2019/11/voru-opetajad-kaisid-euroopa-parlamendis%ef%bb%bf/ ) ja Võru Linna Lehes ( http://www.voru.ee/documents/9602039/22549146/VLL_150_nov.pdf/40e610bb-e147-4bdc-a55d-20f7d8ad805e ). Kreutzwaldi koolis on üleval stend, kus jagame oma pildilisi meenutusi.

Mul on hea meel, et kõik olid lahkelt valmis jagama oma pilte ja kirjutama sellest, mis silma jäi.
Tänan kõiki oma kaasteelisi!
Ja muidugi GoTravelit!

Kodutee

25. oktoober

Tellitud buss saabus õigeaegselt ja teekond Stuttgarti lennujaama (155 km) möödus ilma vahejuhtumite ja ummikuteta. Ootamatul kombel saabus meie bussi juurde lennujaamas nõudlik neiu, kes soovis, et lisaks bussijuhile ka grupijuht temaga kontorisse tuleks. Sain ühe kesklinna kooli sakslase kaasa ja läksime kolmekesi. Kohapeal selgus, et neiu oli üliagar, meie, reisijate kohale kamandamine oli täiesti liigne, sest bussijuht oli valmis parkimise eest tasuma.
Saime kõik ka lennukile. Ka see, kelle dokumendid Lätti jäid, pääses oma kolmeleheküljelise lätikeelse politseis kirjutatud eeposega lennukile ja koju.

Ene Moppeli foto:

Teekond Riiast Võrru kujunes peatusterohkeks. Paistis, et uhiuus buss ei pea meie teedele vastu. Olukord tegi vaid nalja.

Pildistas Anette Rauk.

Meie 25-liikmeline Võru põhikoolide õpetajate grupp jõudis lõpuks koju. Kaks põhikooli meil linnas ongi, veame sama haridusvankrit ja see reis andis võimaluse naaberkooli õpetajatega paremini tutvuda. Võin lõpuks laenata sõnad meie kohalikult kirjandusklassikult:

Kahetsusta, kullad vennad,
Käigist ei või kasvaneda!
Ülemaks kui hõbevara,
kallimaks kui kullakoormad
tuleb tarkus tunnistada!
---
Mis ma muidu võõralt maalta
Kasulikku olen künnud,
Salalista sahkanenud,
Sellest saab elu otsani
Mehel meeles mõtlemista.

Meenutamisväärset ja mõtlemapanevat kogunes omajagu. Mis konkreetselt tundi või kooliellu jõuab, selgub hiljem, kuid juba praegu on meil värskem ning selgem pilt Euroopa Liidust ja meie poliitikute rollist ning vastutusest.

Euroopa Parlament

24. oktoober

Euroopa Parlamendi külastus

Reisi tipphetkeks oli 24. oktoober,  mil leidis aset Euroopa Parlamendi külastus ja kohtumine eurosaadik Marina Kaljurannaga.
Esimeseks katsumuseks kujunes kohale jõudmine. Hoolimata eelmisel õhtul tehtud eeltööst ja omandatud teooriast, kuidas trammipiletit osta, ei kulgenud kogu protsess nii nagu loodetud. Kõik sujus senimaani hästi, kuni moodne masin pidi meile piletid väljastama, mida ta aga paraku ei teinud. Ilmselt oli midagi rikki läinud, nii pidime riskima ja ainult ülekande kviitungiga trammile astuma, südames lootus, et kohalik MUPO meie teekonda ei takistaks. 

Mõne peatuse järel jõudsime edukalt sihtkohta. Edasi tuli läbida turvakontroll, et pääseda Euroopa Parlamendi hoonesse, mis on inspireeritud Paabeli tornist. Kuna jõudsime kohale korraliku ajavaruga, saime hoone siseõues ringi vaadata, pildistada ja poolakate kingitud kivimuna imetleda. Peale mõningast ootamist juhatati meid lõpuks loengusaali, kus kohtusime särava ja rõõmsameelse Marina Kaljurannaga, kes rääkis meile tööst ja elust eurosaadikuna. Diplomaadina tunneb ta ennast uues ametis hästi - suhtlemine, tutvuste loomine ja läbirääkimised ei valmista talle raskusi. Marina Kaljurand on täisliige kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis, esimees ELi-Armeenia parlamentaarses partnerluskomitees, ELi-Aserbaidžaani parlamentaarses koostöökomisjonis ja ELi-Gruusia parlamentaarses assotsieerimiskomitees. Isiklikuks väljakutseks peab ta aga tööd tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis, kus tal on täita asendusliikme roll. 


Silvia Valdmanni fotod:

Marina rääkis meile ka Eesti eurosaadikute omavahelisest läbisaamisest ja koostööst, hääletamisprotsessit ning hetkel kõige põletavamast teemast- Euroopa Komisjoni volinike kuulamisest. Ta põhjendas ka oma kriitikat tulevase energeetikavoliniku Kadri Simsoni suhtes. Muidugi saime eurosaadikuga ka ühispilti teha, enne kui ta tagasi istungitesaali kiirustas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Marina Kaljurand on igati vääriline isik esindamaks Euroopas 65 549 valija huve.
Edasi rääkis meile ülevaatlikult Euroopa Liidu ajaloost, ülesehitusest ja ülesannetest Jana Jalvi-Robertson. Ühiskonnaõpetuse õpetajana panin kohe tähele ta väga head slaidiesitlust ja lihtsaid selgitavaid näiteid, mida saan enda tundideski kasutada. Teooria selgeks tehtud, viidi meid lõpuks ka täiskogu saali, kus leidis aset hääletus. Nii nagu Marina Kaljurand nentis, on hääletuse näol tegemist tõsise gümnastika ja tähelepanuharjutusega, sest sellise tempo juures on järg kiire käest kaduma. Kiire nupule vajutus, käe tõstmine ning juba oligi otsustatud, kas resolutsioon on vastu võetud või mitte. Hoolimata eestikeelsest sünkroontõlkest jäi kohapeal arusaamatuks, mille poolt või vastu siis täpselt hääleti ning kohati ka aplodeeriti. Hiljem selgus, et arutelu all oli resolutsioon “Otsimis- ja päästmisoperatsioonid Vahemerel”, mis häältega 290:288 tagasi lükati. See muidugi näis erilist rõõmu valmistavat parempoolsetele fraktsioonidele, kes tuliselt võitlevad immigratsiooni vastu.
Käik Euroopa Parlamenti oli silmaringi avardav ning tore oli vahetult kogeda ja näha seda, mida ühiskonnaõpetuse tundides õpilastele räägin. 


Reelika Reiljan

Strassbourg, keskaeg ja tänapäev

23. oktoober
Katedraalist moodsa kunsti muuseumi

Hommik algas keskajaga.
Enne katedraali kohtusime karudega. Sama valged ja ulakad mööda poe seinu ronima nagu meil Magaziinis.
Kaie Kikkase foto:

Strasbourgi Jumalaema katedraali hakati ehitama 1015, valmis sai see 1429 ja see oli 142 m kõrgusena maailma kõrgeim ehitis. Käisime vaateplatvormil, et linnale pilku peale visata. Kui u 110 aastat tagasi käis Rudolf Tobias siin, siis oli vaade ilmselt parem, sest ta kirjutas K.E.Söödile, et näeb kaugelt Strassburi münstri tornilt Eestit kasvamas. Meil oli vaade udune.

Valentina Selkina fotod:

Silvia Valdmanni fotod:

Lõuna ajal suundus meie grupi väike esindus (4 liiget) tutvuma Euroopa Nõukoguga.
Pilvi Saarma fotod:

Juba 12 aastat töötab meie linna endine elanik ning minu hea tuttav Maaja Lepp–Kronberg Strasbourgis Euroopa Nõukogus. Suvel, kui ta oli Eestis puhkusel, leppisime kohtumise kokku, sest sügisvaheaja Strasbourgi-reis oli juba kindel. Hea, et “oma naine” Strasbourgis. Reisil selgus, et saame minna sinna neljakesi. 

Läbisime turvakontrolli, saime rinda külastaja kaardid ning väike 4-liikmeline delegatsioon oligi suursuguses Euroopa Nõukogu hoones, kus järgmisel päeval said kokku liikmesriikide parlamentide spiikrid. Kuigi hoone on suur, on iga maa tugiteenistuse ruumid väikesed. Tervitasime ka praegust saadikut, kes on ametis alates augustist ning kes peab õigeks, et puhkepäevad kuuluvad puhkamiseks. Prantsusmaa tahab selle õiguse seadusega tagada.

Euroopa Nõukokku kuulub 47 riiki Euroopast ja Aasiast ja peamisteks tegevusvaldkondadeks on inimõigused, haridus ja kultuur, samuti sotsiaalsed õigused. 1950.a. võeti vastu Euroopa inimõiguste konventsioon. 

Töökeelteks on prantsuse ja inglise keel. Prantsuse keel on ka Maaja Kronbergi töökeeleks ja selle õppis ta selgeks kohapeal. Õppida pole kunagi hilja.

Õhtupoolik Euroopa Nõukogus oli asjalik, meeldiv ja kasulik.

Meeli Palujõe, Võru TG

Jalutuskäik läbi vanalinna viis väikse Prantsusmaani (La Petite France) ja sealt üle jõe moodsa kunsti muuseumi.
Silvia Valmanni fotod:

No kuidas saab kaugeid maid läbida ilma kunstimuuseume külastamata - nõnda seadsimegi suuna ühe kuulsama Strasbourgi vaatamisväärsuse  poole. Illi jõe kaldal asuv Strasbourgi Kaasaegse ja Moodsa Kunsti Muuseum oli ehitis, mida nägemata oleks reis palju kahvatumaks jäänud. Akromaatilise graffitliku eksterjööriga hoone oli juba eemalt märgatav. Arhitektuuribüroo AFA, Adrien Fainsilber et Associés projekteeritud muuseumi avamise daatumiks on 1998. Internetis leidub info, et hoone maksumuseks kujunes 235 miljonit franki. Avaras valgusküllases, peamiselt roosast graniidist, klaasist ja metallist ehitatud majas on  ruumi 19.sajani kunstitöödest tänapäeva taiesteni. Sisenedes muuseumi avanes vaade 25 meetri kõrgusele ja 104 meetrit pikale klaaslöövile, juba ukselt olid nähtavad alumise ja teise korruse näitusesaalide rõdud. Infost sai teada, et sama katuse alla mahub ligi 100 000 köitega kunstiteaduslik raamatukogu, loengu- ja kinosaal ja panoraamrestoran. 

Alumise korruse suure osa näitusesaalidest täitis ülevaade Käthe Kollwitzi (1867-1945) loomingust. Königsbergis sündinud naiskunstniku loometee kattus ekspessionistliku liikumisega kunstis, seintelt vaatavad vastu realistlikud joonistused, graafilised lehed ja maalid lihtsatest inimestest. Mõnusa tabamisega visandid, söe- ja tušijoonistused annavad edasi inimeste tundeid, leina, sõjakoledusi. Käthe Kollwitzi lapsepõlvest kogetud vanemate lein varalahkunud laste pärast, lisaks tema oma poja langemine sõjas, kogu valu ja tragöödia oli neis piltides. Ka tema skulptuurid olid täis emotsioone ja leina.

Järgnevate ekspositsioonide üllatajateks olid järgmised kunstimaailma suurkujud: Picasso, Kandinsky, Magritte, Braque ja Monet. Minu silmad olid pimestatud Picasso töödest, tõenäoliselt avaldas mõju suvel nähtud seriaal kunstniku elust. Ka Kandinsky maalid ja tema kujunduse kasutamine interjööris olid uhked.

Väljapanek koomiksitest jättis kahjuks minu kui vaataja jaoks pooliku mulje, sest ainult kujutatu nägemisega ma sisuni ei jõudnud. Nõnda oli ka teistes ruumides, piltidele lisatud täiendavad tekstid olid prantsuse keeles, pealkirjadki jäid mõnes ruumis oletatavaks. Kontseptuaalse ehk ideekunsti puhul olnuks selgitus vaatajale kunstniku mõtte edastamisel väga oluliseks juhtnööriks. Elevust tekitas ruumi täitev ämblikku meenutav objekt, mis marioneti kombel põrandal kõndis, ent ka siin jäi mõte mõistmatuks.

Fikseerisin fotokogusesse meenutuseks näite intarsia tehnikast. Muuseumi mitmes boksis oli põnevaid puidust toole, laudu ja mitmeid maalina mõjuvaid puidust intarsia tehnikas kujundatud pilte. Õpilastele olen tutvustanud meie kooli seinu kaunistavate portreede teostamise tehnikat, tore on nüüd ka oma reisimeenutusega hiilata.

Kunstikogemust oli täie raha eest, oli, mida vaadata. Kunst ei peagi alati meeldima, nõnda kuulsin kaaslaste memuaaridestki muuseumis käigu kohta vastakaid arvamusi. Ja nii ongi.

Aire Perk

Lõpuks jõudsime Strasbourgi

22. oktoober

Nüüd on selge, miks on mõiste force majeure just prantsuskeelne, vääramatu jõuna tabas meid Strasbourgis internetitus ning seetõttu polnud võimalik blogi iga päev pidada.

Linn asub Prantsusmaa ja Saksamaa piiril, ta on käinud korduvalt ühe riigi alluvusest teise kätte. See on jätnud jälje ka linna arhitektuuri. 1949. aastast on pärit idee rajada siia Euroopa süda. Tänaseks on kerkinud Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu ja Inimõiguste kohtu hooned.

Elanikke on Strasbourgis u 280 000.

Batoramaga Illi jõel ja kaunis Strasbourgi vanalinn

Strasbourg asutati Illi jõe äärde ja sealne jõeliiklus on alati olnud väga oluline. Kesklinn asub  tegelikult saarel. Linnast ja selle ajaloost saabki parima ülevaate Batorama käigus. See on jõeekskursioon, kus selgitusi jagatakse 12 keeles. Tänu jõeturismile võtab linn igal aastal vastu ligi 200 000 külastajat. (https://fr.wikipedia.org/wiki/Strasbourg)

Aigi Laine fotod:

Omaette elamus oli läbida lüüse.

Hommik Stuttgartis

22. oktoober
Stuttgart on Saksamaa suuruselt kuues linn, elanikke üle 632 000. Läbi linna voolab Neckari jõgi. Raamatusse "1001 ehitist, mida elu jooksul peab nägema" on jõudnud sellest linnast kaks hoonet, neid me ka külastasime.

Mercedes-Benzi muuseum on Wankeli võlli järgi ehitatud hoone (2006).  Hoones kajastub ajaloo ja arengu katkematu tee: ülakorruselt algavad kaks kaldteed, mis spiraalsed liiguvad ajaloo käänakuid jälgides allapoole kaasaegsemasse perioodi.

Oli võimalus näha kuulsate autotootjate Karl Benzi ja Gottlieb Daimleri loomingut.  Meredes-Benzil on 125-aastane ajalugu ja oma silmaga oli võimalik näha ka esimest mudelit. Eksponaate on kokku üle 1500.

Muuseum avati 2006.aastal ja külastajaid on aastas väga palju. Hoone on põneva arhitektuuriga ja majas ringi liikudes tekkis kohati kõikumise-tunne (vist sellest, et liikusime spiraalselt).  

Kõrvaklappidest oli võimalik iga eksponaadi kohta kuulda selgitusi ja ringkäigu lõppedes oli infost üleküllus.

Huvitav ja õpetlik oli see, et Mercedes-Benzi ajalugu seoti ka Euroopa ja maailma ajalooga. Nägime erinevaid masinaid, mida sõdade käigus kasutati.

Tore oli oma silmaga näha ka printsess Dianale kuulunud autot, samuti Mika Häkkineni ralliautot. Superilusad olid luksusautod! 

Ene Kattai

16 500 m2 pinnal on eksponeeritud üle 1500 erineva sõidu-, veo-, ralliauto ja bussi. Esindatud on ka eriotstarbelised autod. Kõrvaklappidest oli põnev kuulata tutvustavat lõiku liiklusvahendite kohta ja nõnda saada teavet sobivas võõrkeeles. Retk selles muuseumis oli muljetavaldav, hariv ja silmaringi laiendav.

Ly Kõiv

Aigi Laine fotod:

Väljapanek jätkus õues. Värvitoonid olid ilmselt ajendatud sügisest. Millist küll valida? Foto Kaie Kikkaselt:

Riigigalerii vana osa ehitati1843, uus osa 1984 (arhitekt J.Stirling). Vana osa on ehitatud uusklassitsitlikus stiilis, uus osa äratab tähelepanu reeglipäratute vormide ja erksate toonidega. Nii modernne lahendus tundus algul vastuvõetamatuna, sest läheduses on baroklik kuningaloss ja ooperiteater, aga on osutunud edukaks näiteks vana ja uue ühendamisest tänapäeva linnaruumis. Vanas osas on saksa, itaalia, taani kunst 1300-1900. Uues osas modernkunst, vahetuvad näitused (Picasso, Dali, Chagall, Kandinsky).

Anette Rauki fotod:

Staatsgaleriis on maalid jaotatud sajandite kaupa eri korrustele, lisaks eraldi sissepääsu ja turvakontrolliga ruum 18.sajandi tuntuimatele kunstnikele nagu näiteks Giovanni Tiepolo. Väga rikkalik kogu, mis on koduks paljude eelmiste sajandite kuulsate kunstnike töödele. Meile meeldis! Parima elamuse saamiseks võiks galerii jaoks lausa terve päeva võtta!

Anette Rauk

Teekond Strasbourgi ei saanud alata läbi linna kulgevate lärmakate traktorite pärast õigeaegselt. Vähemalt meie arvasime nii. 

Ly Kõivu video:

Tegelikult oli meie buss sattunud kiirteel toimunud avarii tõttu liiklusummikusse. Meil selle kohta teave puudus. Telefonile bussijuht ei vastanud ja appi asusid nii meie hotell kui ka GoTravel. Lõpuks saatis bussijuht sõnumi, et jõuab peagi kohale. Meie väljasõit hilines tund aega, teel oli ummikuid ja meil oli vaja jõuda lisaks hotellile ka õigeaegselt paadisadamasse Batoramale.

Stuttgart

Hommik saatis meid vihmasajuga teele. Selgus, et muusikakooliesine plats on populaarne
väljasõidukoht ja mõnedki kippusid vale bussi peale minema. Aga kõik jõudsid kohale ja
meie teekond Riia lennujaama võis alata. GoTravel oli meie eest kenasti hoolitsenud, oli
vaja vaid kohvrid ära anda ja seejärel lennata. Aga siis saabus päeva ärevaim hetk: selgus,
et üks rahakott koos ID-kaardiga otsustas Valmiera bensiinijaama kohvikusse jääda.
Üksjagu närveldamist, helistamist ja politseiga asjaajamist ja siiski kõik võisid minna lennuki
pardale. Sama lennuki peale tulid ka Sven Mikser ja Marina Kaljurand. Arutasime isekeskis,
kas võiks kohtumisega kohe peale hakata.
S-bahn tõi meid kesklinna. Suur tänu meie sakslastele Sirjele ja Õiele, kes piletimasina
taltsutasid. Oma hotelli leidsime peagi üles ja kui toad käes, läksime jalutuskäigule
Lossiplatsi ümbrusesse.

Kogu Euroopa jälgib Brexiti teostumist, suur roll on peaminister Boris Johnsonil. Meie rühm
kasutas võimalust vaadata kunagise Württembergi pealinna, mille troonile B.Johnsoni kauge
esiema siiski ei jõudnudki.

Stuttgart on vanuselt Tartu eakaaslane, see on rajatud u 950. aastal. 13. sajandil sai sellest
Württembergi krahvide residents, paar sajandit hiljem pealinn. Kui varem oli esikohal
veinitootmine, siis nüüd on Stuttgart autotööstuse linn, siin sünnivad Daimlerid, Porsched ja
Mercedes Benzid.

Raudteejaamahoone on aastast 2009 UNESCO kultuuripärandite nimekirjas. 12korruselise
torni tipus MB täht (1952). Esimene rong saabus Stuttgarti 1846, siis oli väike puust
jaamahoone. 8 aastat hiljem avati Württembergi kuningriigi esimene raudteeliin. Praegune
jaam valmis 1922. Elekter saabus jaama 1933. Sõja ajal sai pommipurustusi. Tornis oli
raudteeametnike hotell. 70ndatel lisandus metroo. Kokku on 22 platvormi (16 rongi,
2 S-rongi ja 4 metroo jaoks). Raudteejaam teenindab 220 000 reisijat päevas.

Württemberg toob meelde traagilise saatusega printsess Augusta Caroline, kes on uuesti
kuulsaks saanud oma kauge järeltulija Boris Johnsoni tõttu. Augusta Caroline Friederice
Luise sündis 1764 (Brunswickis) ja suri 1788 (Koluveres).
Kas märkate sarnasusi?

Tema abikaasa Friedrichi onu oli lastetu kuningas, meheõde Sophia Dorothea abiellus
Katariina II poja Pauliga, siis sai Sophiast Maria Feodorovna. Ta oli kahe valitseja ema:
Aleksander I ja Nikolai I ema.

Katariina II kutsel saabus tema minia vend Venemaale, Friedrich nimetati Viiburi kindral-
kuberneriks, elukohaks sai Mon Repos´ loss. Augusta Caroline viibis nii Peterburi
õukonnas kui Viiburis, sünnitas 4 last (üks suri lapsena) ja palus Katariina II kaitset oma
vägivaldse mehe eest. Printsess saadeti Eestimaale Koluvere lossi, kus ta u aastajagu
hiljem suri salapärastel asjaoludel. Lossiülem Pohlmann toimetas kiiresti matmise
Kullamaa kirikusse.

Vaata ka https://etv.err.ee/990829/boris-johnsoni-vanaema-suri-eestis

Friedrich tõusis troonile, abiellus uuesti. Friedrichi ja Augusta Caroline vanim poeg Wilhelm
valitses Württembergi järgmisena, noorema poja Pauli lapselaps oli Württembergi viimane
kuningas.

Vana loss oli algselt vesikindlus, 10.saj. 18. saj kanalid täideti. Praegu tegutseb muuseumina.

Uus loss ehitati 18. sajandil (barokk). Praegu on seal liidumaa finantsministeerium ja
kultuuriministeerium. Politseimasinate rohkust arvestades ka siseministeerium. Meie
jalutuskäik venis lõpuks õhtusse.

Lossiplats on linna suurim väljak, seda kasutati sõjaväeparaadide ja mitteavalike ürituste
puhul. Rahvale avati 1918. Tänapäeval on seal vabaõhukontserdid, jõuluturg, uisuväli.

Lossiplatsil on kunstide keskus, Merkuuri sammas (16. saj) Juubelisammas (1841), mis
kujutab harmoonia jumalannat Concordiat. Juubelisammas püstitati Wilhelm I 60. sünnipäeva
ja 25 a troonil istumise tähistamiseks, 30 m kõrge. Noorenduskuur tehti sambale 2013-15.

Kuninga tn on Saksamaa pikim ostutänav. Sel õhtul oli seal mingi rongkäik trummide ja
lauluga, teises kohas protestikoosolek, mis piltide ja lippude järgi otsustades oli seotud
türklaste sõdimisega.

Ooperi- ja balletiteater on suurim omataoline Euroopas. Ehitatud 1912.